November on üsna mõttetu kuu: külm, vihmane, pime, depressiivne. No ajab ju jooma. Siis ongi hea põgeneda, rattaga, kuhugi sooja. Varasemalt on käidud kordi Aasias, Kuubas ja mujal. Seekord siis midagi uut - Mehhiko.
Siit tulevad mõningad muljed ja tähelepanekud.
Turvalisus ja politsei
Eks enne igat reisi peab tutvuma sihtriigi olukorraga ja stabiilsusega. Oli kindel plaan jääda vaid esimeseks ööks Mexico City-sse ja edaspidi külastada väiksemaid kohti. Turvalisuse pärast ei tundnud eriti muret.
Tõsi, esimesel ööl ehk saabumise õhtul õnnestus telefon ära kaotada (loe: keegi kasutas võimalust ja pani sellega plagama). Peale 12 tunnist lendu olin üksjagu uimane ja taksosõit majutusse ning check-in vahepeal see juhtus. Pole aimu, millal täpselt. Mida siis teha - pisike majutus, pime öö ja äärelinn. Valisin pudeli õlut ja wifi (pildistamiseks oli kaasas vana iPhone). Naisele sõnum, et olen elus ja proovi SIM kaart kinni panna.
Raisata aega politsei otsimisele, millegi seletamisele ja mingi paberi saamiseks kindlustusele, tänan ei, see tundus liigne närvirakkude kulutamine.
Muidu oli politseid päevasel ajal üksjagu liikvel. Tavaliselt kastiautoga, 1-3 meest seisid kastis. Üks suurema automaatrelva taga, et kui vaja siis kohe tulistab. No selline mulje küll jäi. Paar korda oli teedel ka politseikontroll. Ratturile anti käemärgiga mõista, sõida edasi.
Ja öisel ajal ma ringi ei kolanud. Kokkuvõttes tundsin ennast turvaliselt.
Viirus ja maskid
Mehhiko on matkajate ja turistide seas hetkel popp, viisat pole vaja ja Covidi teste/sertifikaate ka keegi ei küsi. Tundub, et soojas kliimas see haigus nii hullult ei levi ka.
Avalikus ruumis, ühistranspordis ja poodides tuleb siiski maski kanda. Paljude poodide ustel asjaline desinfitseeriva pudeliga vedelikku jagamas ja maske kontrollimas.
Enne pikamaabussi sisenemist käis bussijuht videokaameraga üle maske kontrollimas ja lohakalt kandjaid noomimas.
Üldistatult võib öelda, et mida väiksem koht, seda vähem ka maske. Turistid olid enam-vähem pooleks, pooled ilma maskita ja pooled maskeerunud. Kahes hostelis ööbides oli seal täiesti maskivaba õhkkond ja tundus, et see on meeldiv ka kõigile seal viibijatele.
Teed: Autopistad, mägiteed, merre uhutud…
Esmane üllatus oli, et kiirteel (Autopista) saab rattaga ka sõita ja täitsa tasuta. Ja seal oli terve 2 meetri jagu ruumi. Kena asfalt ja mitte väga palju autosid. Pealinnast kaugemal oli “kiirtee” päris tühi.
Kiirusmõõtjateks olid linnades ja asulates paiknevad järsud "lamavad politseinikud". Autod pidid hoo ikka täiesti maha võtma. Jalgrattaga sai ca. 20 km/h üle sõita ja esiamort oli selleks väga abiks.
Enamus Mehhikost on mägine ja teed on võimsate vaadetega. Jah mõni päev sai ronitud üle 2000 meetri ülespoole, aga siis tuli jällegi päev kus kõik varasemad kiirusrekordid said purustatud (5 km keskmise kiirusega 54,2 km/h või siis 40 km läbimiseks kulutatud aeg 59 min 24 sek). Seda 22 kg ja 18. aasta vanuse Merida Matts Speediga, 26” jooksud suhteliselt siledate ja torkekindlate Schwalbe rehvidega.
Üldiselt oli teede kvaliteet hea ja kohati isegi väga hea. Paar korda lasin ennast Google mapsil juhatada “rattateele” mis oli tegelikult kohalike liivane karjamaade vaheline tee. Seal sai nähtud madusid, mingeid muid väiksemaid loomakesi ja väga palju lehmasitta.
Otsides ilusat, Mehhiko lahe äärset teed, sattusin aga hoopis liivasele rajale. Tee oli juba üksjagu aega tagasi mere poole plagama pannud. Kaardil oli veel kenasti punakas joon olemas. Ja kui seal kohapeal siis asfalttee ühtäkki kadus, vaid pisike liivane rada oli alles. Mis siis teha? Tagasi on 60 km või edasi 40 km. Parim mõte tundus ujuma minna. Ja lõpuks kõik laabus.
Toit: tacod, tostidad, värsked viljad, churrosed, jpm. maitsvat
Reisimise üheks põhjuseks on ikka olnud kohalik toit. Mehhikos on palju kohalikku head toitu soodsalt saadaval. Päevaseks lemmikuks said kohalikud taco kohad. 10-15 pesot tükk. Peale rattapäeva sai ikka tehtud ööbimiskohas 6-8 tacot, “hilise lõuna” sildi all. Korraliku söömaaja väärtuseks koos joogi (coca või cerveza) tuli keskmiselt 4-5 eurot.
Vürtsidega oli nii ja naa. Pikante ja con chili tähendab ikka teravat, aga üldjuhul mitte liigselt. Samuti oli enamuses kohtades laual potsikud. Punane purgike keskmiselt terav, roheline rohkem terav ja vahest ka mingi must pasta, oi-oi.
Teeäärsed pausid möödusid tavaliselt värskete puuviljadega. Olenevalt piirkonnast - ananassid, arbuusid, apelsinid ja mandariinid, melonid ja papaiad. Vahest tüki kaupa ostes ja oma noaga viile lõigates, vahest müüja poolt tükeldatult ja vahest läbi mahlapressi topsist rüübates. Valikut jagus. Kilone ananass võis puhastatult maksta alla 1 EUR. Värskelt pressitud apelsinimahl, 0.8 liitrit 30 peesot ehk 1.3 eurot.
Lemmikuks kujunes Oaxaca turult ostetud kreveti tostada ja sinna otsa veel kreveti kokteil - klaasis ja mingi teravama kastmega +kreeker. Oli värske ja hea.
Restoranides on toit umbes 2 korda kallim kui tänavatoit, aga jääb ikka meie hindadele alla. Valikus ka läänelikumad road, kui nende järgi isutab.
Turistlikes linnades on “raekoja plats” sarnase efektiga nagu meil, toit on keskpärane aga hinnad veel 2 korda kallimad.
Majutus: võrkkiik, hostelid ja nelja tähe hotell
Üldjuhul oli majutuse leidmine ka väiksemates paikades probleemivaba. Vahest tuleb leppida pikemate sõidupäevadega, sest majutust lihtsalt pole. Ühel korral oli ka ainuke Posada kinni. Proovisin hääletada, aga ei saanud peale. Väntasin siis 30 km mägedes edasi, higipull otsa ees. Kell oli natuke neli läbi kui otsustasin, et aitab. Jõudsin pisikesse külla, ilus järveäärne koht, restoranid ja puha. Otsustasin, et söön vähemalt kõhu täis ja siis vaatan ringi, küsin kohalikelt. Praad ja õlu kõhus, küsisin arve ja jätsin piisavalt tippi. Kell siis juba natuke peale viit, kuuest on pime. Telefonil lasin hispaania keeles küsida: kas siin külas saab kuskil ööbida? Ettekandja nägi mu sõnumit hispaania keeles ja juhatas mu varjualuse võrkkiigeni. Kõrval oli kraanikauss ja WC, vaade järvele. Kui nii siis nii. See öö möödus siis võrkkiiges vihma kolistamise saatel.
Keskmise hotellitoa maksumus keskmises linnas oli 15-25 EUR vahel. Paar korda sai ka seltskonna pärast ööbitud hostelis. Seal koht magalas 5-6 EUR. Sail kohatud ka teisi rattureid (reisivad 2-6 kuud), elus pausi tegevaid avastajaid ja noori seiklejaid. Õhtud oli Coronased ja juttu jätkus pikemaks.
Riigisisene bussitransport
Mehhikos elab ca. 100 korda rohkem inimesi kui Eestis ja riik on suur ning mägine. Rongiliiklus inimtranspordi eesmärgil on olematu. Bussid on seevastu hästi toimivad ning sobivad ka ratturitele. Sõidetud siis 2 korda pikemaid vahemaid. Kaasa lubatud võtta kuni 25 kg pagasit. Minu ratast ja kotte keegi ei kaalunud. Ca. 10 min enne bussi väljumist lasti ootesaalist bussi peale. Pagas nummerdati kõik kleepsudega ja reisija sai teise poole kleepsust (nagu lennukis). Jalgratas mahtus mõlemal juhul tervelt ja püsti bussi alla pagasiruumi, tõmbasin benjiga kinni ja oli väga viis. Istmevahed bussis olid nagu lennuki äriklassis. Pilet harju keskmine, 550 km läbimine maksis 34 EUR.
Raha ja maksed, mobiililevi
Reisi käigul jõudsin järeldusele, et parim kurss oli kohe lennujaamas. Peale tolli läbimist, ootesaalis. Sealt oli kurss 23,5 peesot 1 EUR kohta. Vahetuskohti oli palju. Sealtsamast sai ka 7.5 EUr eest soetada 3 GB telefonikaardi andmeside kasutamiseks.
Levi mägisemates ja eraldatud piirkondades oli kõikuv, aga sai hakkama. Paljudes kohtades olid olemas arvutisaalid. 1 EUR eest sai 1 tunni suurt ekraani kasutada ja internetis surfata.
Kaardimaksed toimisid paljudes kohtades ja probleemi ei valmistanud. Teeäärsetes puuvilja ja söögikohtades oli siiski ainsaks maksevahendiks sularaha.
Vahetuskohti väiksemates linnades just ülearu palju polnud ja kus oligi, siis EUR ei olnud seal väga aktsepteeritud.
Jootraha kuskil ei nõutud aga hea meelega võeti vastu. Seda praktiseerisid ka kohalikud. Ja ausalt neid münte oli ikka tülikas ka kaasas kanda.
Vaatamisväärsused, muuseumid ja meri
Rattamatkal väga palju mööda vaatamisväärsusi ei kolista. Siiski sai vanade kultuuride maal külastatud ühte paljudest iidsetest linnadest Oaxaca lähedal, mäe otsas hästi taastatud ja ilusate vaadetega. Varustatud siltide ja seletustega. Terve kompleks võttis 2,5h aega.
Muuseumidega oli seekord lihtne. Koroona ja 95% olid suletud. Need vähesed mis avatud, olid väga piiratud sissepääsuga.
Meri ehk ookean, oli jälle vägagi kättesaadav. Rannad olid justkui suletud, kedagi seal polnud, sildid üleval, et seoses viirusega “No access”, kohati isegi lindid ees. See ei seganud ennast Mehhiko lahte ja Vaiksesse ookeani kastmast. Esimene suur laine lõi muidugi pikali ja püksid liiva täis.
Temperatuur, vihm ja tuul
Mexico linn on 2000 m kõrgusel ja seal väga kuum polegi. Suundudes mägedesse oli jahedam ja uduvihmane. Laskudes jäin vihma kätte ning pidin tegema peatuse, et saada kuskil sooja, sest piduri tunnetus hakkas külmast kangetes sõrmedes juba kaduma. Vihma sain täpselt ühe korra ja seda öösel, loomulikult siis kui magasin võrkkiiges. See oli selline paar tundi oavarrest, vaheldumisi välgulöökidega. Õnneks oli pea kohal plekk katus.
Rannikul ja orgudes oli temperatuur keskpäeval ka suhteliselt talumatu. Vahest kohati 36 kraadi. Hommikul kell 6-9 oli väga hea sõita. Samuti enne pimedaks minekut, vahemikus 16-18.
Tuulega suhteliselt vedas, see puhus päris palju tagant ja küljelt, aidates siiski rohkem kaasa kui takistades. Kõige ohtlikum oli vast mägedest laskudes keerutav tuul, kurve võttes võis tuul nurga tagant tulla ootamatus suunas ja tahtis ikka kohe külili puhuda.
Sõidu kokkuvõte
Mehhikos sai vändatud 1460 km ja selle jooksul võetud 15 000 tõusumeetrit. Üks flat. See oli enda hooletus. Lükates peatuseks jalgratta teelt välja võssa seisma, oli seal kuskil maas hunnikus kaktuse okkaid. Enamus said küll eemaldatud aga üks oli ikkagi jäänud märkamata ja 5 km pärast oligi sisekummi vahetus.
Lõpetuseks võiks öelda, et see on riik kuhu tahaks kindlasti rattaga tagasi minna ja avastada rohkem.
